18

18 päeva veel, kallid kodused ! Ja nagu iga lõpp ning uus algus, toob see palju kohustusi. Tuleb meelde, et kodustele peaks hakkama kingitusi ostma, peaks kooliasjad korda tegema, korteri kohta uurima, veel viimased päikesepõletused saama jne.. Ehk peab jälle mõistuse Eesti lainele viima, ehk organiseeritus ja planeerimine on taas märksõnad meie eludes. Mida nad küll 4 kuud olnud ei ole.. hispaania kohaselt. Seega teeme hoolega viimaseid plaane reisideks siinkandis ja Eestisse naasmiseks. Usun, et oleme varsti valmis :) 

Rõõmus laps nautimas veel Costa Bravat. 

Eputrilla. 

Kadriga tegime taas kohtingu peale tööd meie lemmiksöögikohas. Hästi armsad inimesed, sõbrad meil juba, armas ja viisakas söögikoht.. ning maailma kõige aeglasem teenindamine. Sinna võib vabalt minna kohe peale jõulupraadi, sest selleks ajaks kui söök sinuni jõuab, oled kindlasti taas näljane. Ehk pilt enne kui pilt peaaegu taskus oli näljast :)

Ja see õnnis hetk, kui süüa sai. Nagu ikka, iga praega friikad... ja riis? Ehk miks kaks asja, ei mõista, aga ju siis pole vajagi. Avaldasin ka enda arvamust, kui Kadri käskis veel oodata, et ta teeb pildi ka :)

Kurb uudis on ka, et eestlased läksid meie hotellist ära, tagasi koju. Selline oli vaade nende hotellitoast, ehk meie hotelli kõrgematelt korrustelt.  Meie igapäevane tööpaik on natukene tõesti maapealne paradiis. Kurta ei ole põhjust. 

Ja nende toast vaade teisele poole hotelli. Not too bad either. Ehk mäed ja meri. Ilus. Nad olid ise ka toaga rahul. Ja  peaksidki olema, meil on väga kallis hotell saladuskatte all :D 

Kadriga valmistume ussishowd tegema( ei meie ei ole ussid, vaid päriselt tulid roomajad taas kohale). 

Ning taaskord läheb meie korterist üks neiu ära teisipäeval, seega tegime ka tema äramineku puhul ühe tantsu ja tralli :) Viimasel ajal juhtubki seda ainult  siis kui keegi ära läheb. Igavad, nagu me oleme :)

Ning taaskord Mehhiko pidu restos. 

Ning see pealtnäha igav pilt on tegelikult üks selle suve kaunimaid vaatepilte. Ehk allkirjastatud praktikaaruanne organisatsiooni poolt ja meie hinded. Woohoo, nüüd ainult aruanne koolile kirjutada :( Muidugi sellega pole me isegi alustanud ...

Ja muudest uudistest.. veel kannatan viimast nädalat Tyleriga, ta lahkub reedel . Kuigi tema töö tegemise.. või rohkem tegemata jätmise tõttu ja minu temperamendi( selle suhtes) pärast taheti teda viimaseks nädalaks teise hotelli viia. Aga saame vast veel nädala hakkama nii, et ta iga päev hiljaks jääb ja lapsi peaaegu ära tapab oma teadmatusest :)

Aga hea poole pealt saime täna jälle palka näiteks ja ma ostsin choco bonse just poest ( need kinderi kommid. maailmalemmikud). Seega mul on elu ilus ja hotellis on ka kõik kontrolli all ning naudime enda viimast olemist veel siin. 

Ja hea uudis ka veel.. ma ikkagi ei vihka lapsi, mul on nii palju nunnusid siin viimasel ajal olnud, et lausa südame teeb hellaks. :) 

Lähen teen nüüd ühe salsatunni hotellis veel ja Broadway show ning saabki nädal peaagu läbi. 

Igatsen kõiki ja kõike. Ja olen kohe- kohe tagasi. Nagu oleks 2nädalasel puhkusel veel ainult. 

Päike võtke endale kui tahate :)

eestlased, eestlased, eestlased

Uus nädal on täies hoos ja siiamaani on olnud ainult väga vinge ja teguderohke. Kuumad ilmad, palju tööd ja vinged inimesed. 

Kuumad Broadway showd.

Vingete ja andekate tantsijatega.

Ja pulli ka natukene . Mask filmi mäletate? See etendus ka meil .

Meie hotelliketi teise hotelli administraator ning varasem animatsiooni boss. Hästi lahe kutt nimega Xavi. Vabameelne ja häbi on, aga ei tunne- nagu minagi. Tegi terve hotelli publiku ees kava laulule ''Big spender''.. tehes naiste sületantsu liigutusi ja tuleb välja, et nii mõnigi naine jääks talle alla...

Nalja saab!

Esmaspäevased ilusalongitunnid Kadri käe all taaskord.

Ning täna, teisipäeval, oli meil uus activity lastele. Waterwar ehk veesõda. Me panime üle 100 õhupalli vett täis ja neid jagub umbes minutiks. Hullumaja. 

Aga nalja sai rohkem kui palju ning lapsed otsustasid kõik, et sihtmärk olen hoopis mina. Nii ma siis sain kõikide veepommide, püstolite ja veeämbritega pihta. Mu töö see ongi ja naerdes võtsin saatuse vastu. 

Mõõõõõnus !!

Meie miniclubi esine ala, kus teeme pallimänge ja kus oli ka waterwar ning kus on basseinid. Ehk minu igapäevane vaade töökohalt. 

Peale veesõda veel õnnelikum... ja läbivettinud. 

Kadri ei kurda samuti elu üle eriti. 

ja kõige lahedam uudis selles kuus.... sain Eesti pere käest kommi !  MESIKÄPP ! Ma igatsen meie sööki nii väga.. hapukapsas, kartulisalat, kodujuust, must leib, kohupiim, kohukesed, normaalne piim, ühepajatoit, head kartulid koduse tilliga... ma ei jõua ära oodata juba ! Iga päev igatsusega räägime sellest ! 

Ja mesikäpp pani veel rohkem igatsema. Aga juba 20 päeva pärast on see kõik mu käeulatuses.. :)

Ja siinkohal otsustasime ka hotellibossi auto turuväärtust tõsta, kuna meil oli igav ja ootasime sööki. Pulli peab saama ja kui kuidagi muudmoodi ei saa, siis tuleb ise teha.

Näeme peagi !

Im coming home !

Hei, hei !

Uudised on nüüd sellised, et minul on taskus ( moodsa maailma kohaselt tegelikult e-maili peal) juba lennupilet tagasi olemas ! Seega te ei pea muretsema, et ma siia jään ja tagasi ei tule, jõuan Eestisse täpselt 16.09.2015 kell 20.45 Tallinna lennujaama. Ja siis vaatame edasi, kuidas sealt koju saab :) 

Eelmise kolmapäeva veetsime koos Kadriga kohtingul. 

Nagu ikka, tegi ilusalong mulle uhke soengu...

... ja olimegi valmis Malgrati nautima omas heas seltskonnas. 

Valisime Mehhiko restorani- Chamaco, mis oli imehea! Aga nende all inclusive tähendas, et nad ka proovisid meid purju joota.. isegi natukene õnnestus, 163 cm nagu ma olen.. piisab ühest sangria klaasist :)

Järgmisel päeval oli taas mehhiko õhtu ka hotellis ning saime jälle kaunid olla... kuigi see tähendas, et ma veetsin terve enda päeva non-stop hotellis. Töötades, seda kaunistades, magades all söögiruumis toolide peal, restos tekiilat jagades, tantside.. ja nii edasi . 

Meil on ka uus graafik, mis on veidi ilusam kui eelmine. Ja ka sisutihedam :)

Flamenco show see nädal oli teiste esinejatega ja 10 korda parem kui eelmine nädal. Ilusad naised, kuumad rütmid ja karm tekiila... mida veel tahta. 

Ja see on umbes pool rahvast, keda iga päev peame lõbusas tujus hoidma. 

Anname selleks enda parima igal hetkel... Siin on taas üks vahupidune näide minust ''töötamas'' :)

Nüüd veel uudiseid... meil on 3 kuu jooksul tulnud hotelli esimene EESTI perekond. Ma olin täna nii rõõmus, kui administraator mind kutsus ja tutvustas. Tuleb välja, et üks nende põhjus just meie hotelli tulla, olid head kommentaarid animatsiooni ja eesti tüdrukute kohta ! Tegi südame soojaks ja teeb endiselt kui saab eesti keeles kellegi muuga ka rääkida, kui Kadriga... ja muidugi boss ja teised töötajad oskavad ka mõnda lauset... kuid neid ei saa külalistele öelda. Siis nad kõnnivad ringi ja ütlevad ainult ''Tere hommikust'' kogu aeg :) Aga seegi hea.  See eesti pere jääb nädalaks meie hotelli, oleme väga õnnelikud ja igatseme kodu veel rohkem !

Ning ma sain vihje, et Jaapanis on kuskil saar, kus elavad ainult jänesed ja teine saar, kus ainult kassid. Nüüd siis ootan, et kes minuga sinna elama tahab tulla?!

Adioooooos amigos !

Kuu aega !

Dagne eri :  kirjutasin blogipostituse esmaspäeval valmis ja savesin ära... ning siis see kadus ära. Siis ma olin kaks päeva arvuti ja bloggeri peale solvunud, aga täna otsustasin andestada ja uuesti proovida.

Alustan sealt, kus eelmine postitus lõppes. Ehk eelmine teisipäev läksime siis naistega välja, et tähistada Karita sünnipäeva. Ta sai 20 ning meie saime teda koju kanda. 

Ja esimest korda kolme kuu jooksul käisime terve korter seltskonnaga väljas. Muidu ikka gruppidena. 

Täpselt kell 00.00. Õnnesoovid beebirullile. 

Ning kuna minul ja Kadril  oli raskusi välja minemisega, sest me olime hästi haiged- kogu Grande De Luc haigusepakett- nohu, köha, lihasvalud, peavalud, kõhuvalud, palavikud, külmetus jne.. siis me olime kained ja tahtsime pidu vara lõpetada. Karita kahjuks ei lasknud sellel juhtuda. Aga igatahes mõtlesin, et kuna päike on alati elus mulle kahte asja teinud.. kas hästi kiiresti kõik asjad terveks ravinud või siis päikesepõletuse andnud.. siis proovin enda 50% vs 50% šanssidega randa minna ja terveks saada. Natukene hakkaski parem. 

Teavitasime enda haigusest ka Stage and Go'd- meie vastutajaorganisatsioon siin Hispaanias kui otsustasime, et meil ei ole mõtet haiglasse minna. Esimest korda suve jooksul helistasime neile. Me oleme ikka nii alalhoidlikud eestlased. 

Ning olen ka eelnevates postitustes maininud enda kolleegi Usbekistanist- Tylerit. Olen maininud, et temaga on raske töötada, sest meie tööeetika on väga erinev. Kuid viimased nädalad on asjad eriti hulluks läinud. Nimelt minu kombinatsioon julgest väljaütlemisest ja kannatamatusest taluda ebaõiglust on viinud asjad nii kaugele, et ma palusin ennast viia üle restorani/baari tööle või teise hotelli. 

Nimelt tuli noorhärra taaskord ühel kaunil hommikul tööle. Lause kõlab õigesti ning tundub nagu oleks kõik korras, eks. Aga kahjuks tuli ta tööle 45 minutit hiljem, kui peaks ja väääga unise ja aeglasena. Ning tollel hommikul oli meil vahupidu, mille ülespanek on üksi äärmiselt raske, aga sain hakkama. Küsisin siis, et miks taas nii hilja. Ja loomulikult lõppes see sellega, et mina olen mõrd ja teen talle sõnadega haiget. Nimelt ta ei jõua ükski päev tööle õigeks ajaks, varastab köögist, ei tea peale 3 kuud endiselt ükski päev, mis meie tööülesanded ning kaob vahetuste ajal ära suvaliselt umbes tunniks ajaks. 

Ning ta ütles, et ma ei ole boss ja see on minu probleem ja nüüdsest me ei räägi üldse. Kuna töötame animatsioonis ainult kolmekesi, teeme pidevalt ületunde, oleme haiged ja väsinud, siis sellise meeskonnakaaslase omamine teeb elu tohutult raskeks. Aga siin ka head elu õppetunnid inimsuhetes. Mul on jäänud temaga vaid kaks nädalat !

Veel paremaks teeb olukorra see, et meil on pidevalt nüüd lõuna ajal siin äikesetormid. Nii, et lauad väljas lendavad terve hotelli põrand on vett täis. Siis olemegi kogu töötajaskonnaga koristajad ja kojamehed ning leiutame uusi lahendusi õnnestuste ärahoidmiseks. Samuti meil Kadriga on raskem meelelahutust pakkuda, kui keegi ei saa välja ega basseini minna. Siis nad on kõik sees koos ja närvilised. Fun, fun, fun. 

Kombinatsioon lõunastest äikesetormidest, päevastest kuumakraadidest, pidevalt basseinis in-ja-out olemisest, õhukonditsioneerist ja muudest lõbusatest asjadest ongi meie haiguse ja väsimuse põhjusteks. 

Reedel oli taas mehhiko õhtu, mida me nüüd teeme veidi suuremalt ja põhjalikumalt. Saime ka uued riided, et restoranis õhtusöögi ajal tekiilat jagada ja inimesi täis joota. Oli väga lahe.

Kõik tahtsid meiega pilti teha 

German, Kadri ja mina. German on samas hotelliketis teise hotelli animatsiooni boss ja käib meid nüüd vahest aitamas, kuna meil taas ei ole bossi. 

Vasakul on meie köögi boss ehk peakokk Vicente, kes alguses vihkas kõiki interne, kuid nüüd on juba vanainsa eest. Toob mulle paremat süüa, teeb nalja ja kutsub guapaks. Ning suure sombreeroga on Diego, kes näeb nüüd täpselt välja, nagu oleks otse Mehhikost. Ülivinge ja armas inimene, kes ka alati hoiab mind. Köögis kutsutakse mind Rubia'ks. See tähendab blondi naist heas mõttes, mitte nagu meil - blondiin. :) 

Järgnes väike ussishow nagu iga reede ja flamenco tantsijad, kes olid uskumatult halvad ja amatöörid, aga muidu toredad inimesed :)

Näitan ka meie köögi meistriteoseid. Nii vinged !

See on eriti armas. 

Mina ilusasti haigena hispaanias salli ja kampsuniga tsillimas. Üldse ei saa imelikke pilke, ei, ei !

Ning kuna Karita oli lahkumas, siis laupäeval oli tema jaoks uus pidu- ärasaatmine. Jõime hotellis koos hotelli manageri ja tema sõpradega ja läksime pärast klubisse. See pilt on hommikust, kui Karita rongi peale läks. 

Ja nagu näha ei olnud naised kõige värskemad :) Aga see-eest rõõmsad. 

Pühapäeval on mul vaba lõuna ja pidime minema sõbraga kuskile, kus pidi mind üllatus ootama. Selleks oli katamaraaniga sõit, aga kuna keegi oli midagi sassi ajanud, siis kahjuks jäi see ära. Ja käisime hoopis kohalikus Malgrati pargis, millelt avaneb vaade tervele linnale. Hästi armas park ! Ja muidugi endast ma ei teinud ühtegi pilti ega vaatest, ma unustan ju ära, kui ma naudin. 

Eputan. Ja naudin viimaseid lühikesi riideid, sest nüüd saba siin ka pikemaid kasutama hakata, oh imet. 

Kadri meistriteosed mulle. Nagu tükike paradiisi, kui keegi juukseid näpib ja Kadri on see inglike, kes viitsib seda teha. ( Marika asendus, kuna ma tagasi jõuan)

Ja meie igapäevane Miniclubi tööots. Ehk teeme näomaalinguid ja valvame lapsi ning üritame neid mitte vihata. Mõned on nii siirad ja armsad.. ja siis tulevad ärahellitatud põngerjad, kes kisuvad kõik asjad laiali, ei korista, vinguvad, laamendavad, ei kuula sõna ja viskavad palle üle aia :) 

Oh rõõmu !

Siin on need vähe armsamad versioonid :)

Nii on möödunud minu eelmine nädal kuni siiamaani. Naudin enda vabat päeva täna ja homme hommikul saab juba 07.30 kööki minna värsket mahla tegema. :) Lõbus. 

Ma tulen koju juba vähem kui kuu aja pärast ja ma ei jõua ära oodata, et teid kõiki näha ! Õnnesoovid mu vanaemale ja Maarjale taas ning mul on kahju, et ma magan nii palju sünnipäevasid maha. Kuid ma olen peagi kodus ja teeme kõik tasa.

Üks hea uudis veel- saime ka Gretega korteri üürilepingu tehtud ning tagatisraha ära makstud Pärnus. Oleme uueks kooliaastaks valmis ! :)

Seniks musid-kallid perele ja sõpradele ja võtke suvest viimast!