Basseinid, sünnad ja töö

Kohati on lausa naljakas, et nädalaga saavad külalised nii armsaks hotellis, et on väga kahju vaadata, kui nad ära lähevad.

Eddie, Nina, Kadri, mina ja Jospeh. Mu nädala lemmikud. 

Vahepeal tegin veel sellise pulli, et põlesin taas ära. Ja seekord ikka nii, et terve nägu ville täis. Mis on väga cool, sest ostsin elevantidega plaastrid ja mul on suuuuuur plaaster otsa ees iga päev. Te ei usuks, kui hea vestlusealgataja see plaaster on. Ja lastele läks ka peale. 

Saime uued tööriided. Need täidavad basseinis mängimise funktsiooni. Kuna millegipärast ei või me ujukatega lastega basseinis mängida. Ei tea, Hispaania. 

See on mu sõber Carlos. Ta on ametilt eralennuki piloot ( sõidab tihti Ibizale- jee kasulik tutvus, haha).  Hästi cool inimene ja neljapäeval käisime Marilyga tal külas. Plaaster on minul vajadusest, Carlosel kaastundest. Basseinipidu oli ja saime koju hommikul kell 5, nalja kui palju. Ja enne kui küsite, ei sebi. Sõber on, klatšimoorid. :)

Kuna Carlos oli kaine ja sõidutas meid edasi-tagasi, siis mul üldse ei olnud meeles hommikul, et kus me ära käisime. Ja siis Marily annab mulle baarist veepudeli..... ja enda üllatuseks oli seesama mägi, kus olime kohe veepudeli peal. Hea meenutus, saime kõvasti naerda.

Vahepeal oleme ennast siin nii koduselt tundma hakanud, sõpru saanud ja inimestega tutvunud, et lausa harjumus on sees samadest inimestest. Meie peamisteks väljaskäimise kohtadeks on Waikiki- baar/pubi, kus töötavad Omar ja Semir, kes meile alati tasuta jooke annavad ja abiks on ja Frog- tantsukas ( tean, et naljakas nimi). Omar annab mulle enda ratta suveks sõita, kui teised juba rentisid kalli raha eest. Kontaktid, kontaktid, kontaktid, haha.  

See nädal uued inimesed hotellis ja mina hakkan vaikselt juba näomaalingute meistriks saama. Sellel lõunal tegin neid vist 10. Ja viimane poiss tahtis gepardit...MIDA?!  improviseerisin.

Õed. Kadri töö vasakul ja minu oma paremal.

Üks vahva päev ja minu ilus plaastrinägu.

Eile tähtistasime Marily sünnat õhtul- beebi sai 20. Olime taas väljas hommikuni ja minu salsa, bachata ja merengue oskused lähevad aina paremaks. Uusi sõpru on ka ja vingeid inimesi on siin palju. 

Koduigatsust mul ei ole, ilmselt on ka veidi vara selle jaoks ning ma olen ennast nii Hispaania lainele viinud, et olen juba kindel, et järgmiseks korraks, kui näen enda Eesti sõpru ja kallist perekonda on september. Küll aga seikleja, nagu ma olen, see pisike linn  on juba natukene ennast minu jaoks ammendanud. Mulle meeldib liikuda ja reisida, aga töö eriti enam ei võimalda. Planeerime enda praktika lõpus Ibizale minna nädalaks, vähemalt on mida oodata. Kui ma sinna juba varem ei jõua... 

Küll aga igatsen väga enda kogu perekonda. Ja kui keegi teist loeb ja mõtleb, et miks ma tihti ei kirjuta või ei helista, siis teadke, et siin on lihtsalt nii kiire, aga te olete mul kogu aeg mõttes. Ja südames. 

Tuleb lihtsalt osata hetkes elada, muidu terve elu ootad, et midagi sinuga juhtuks, selle asemel, et ise tegutseda. 

Minu väike suur süda igatseb teid, kindlasti kirjutage ja joonistage mulle. 

Ei kannata kriitikat

Eilsest õhtust on hotell täis prantslasi ja hispaanlasi. Mitte keegi ei räägi inglise keelt, aga kehakeelega saab kõik seletatud. Kuigi kella 13st alates joomine ei olnud ilmselt kõige parem mõte, sest nad läksid õhtuse disko ajal väga ülemeelikuks. Saime hakkama. Oleme ülesannete kõrgusel :)
Pildid on kahjuks sellest kõik udused.

Ning tänane päev möödus lõbusalt ja see ei ole isegi läbi veel. 

Ma ei oska endale isegi meiki teha, mis on ka üks põhjustest miks ma seda ei kanna- seega kokkuvõtvalt olen rahul enda esmakordsete mökerdiste üle. Värvid ja kujundid kliendi soovil. 

Kadri vaatamas kuidas väike inimene joonistab.

Ja sellise meistriteose tegi Kadri mulle. Lubasin sellega koju kõndida ja saime paljusid inimesi õnnelikuks teha. Ilmselt arvati, et tarvitan ka midagi, et nii ringi kõnnin.

Üks õnnelik laps. ( päriselt ta oli õnnelik, ausalt )

Vanemad on väga tänulikud, et keegi lastega tegeleb. Siis nad saavad ilma süümepiinadeta juua basseini ääres. 

Ja nüüd uuele ringile, et prantslastega diskot proovida. Kardan. 

Natukene halba ja palju head

Just kui viimase postituse lõpus jõudsin kiita, et kõik on vahva ja elu ilus, siis sõnusin vist olukorra veidikene ära. See maja, mida lakkisime ja värvisime on MiniClub, kuhu sisse viisime kõik mängud ja jutud, et seal igapäevaselt lastele tegevusi korraldada.  Aga kuna ma olen hästi kiire töönaine ja töö oli valmis, siis ma läksin tagasi kiikuma...

seesama konstruktsioon eks...

Juhtus selline asi, et see kogu kupatus kukkus kokku ja varises külje peale..samal ajal kui mina kiikusin. :D Õnnelikul kombel olen Speedy Gonzales ja ainult jala ja õla peale kukkusid naelad ja puud, seega pääsesin kergelt. Ja nüüd üks väike AGA... järgmisel päeval pidime avame sellesama miniclubi lastele. Mis tähendab, et see oleks samamoodi lastele peale kukkunud. Õnneliku õnnetuse kombel suutsin ma tänu enda lapsemeelsusele suurema kahju ära hoida. 

Ja kui küsite, et miks kukkus, siis vastus on lihtne. Hispaanlased. Keegi ei viitsi tööd teha ja kui tehakse, siis aeglaselt ja kehva kvaliteediga. Töömehed ei arvanud, et oleks vajalik kogu see konstruktsioon ka maa sisse kinnitada. Milleks, eks!?  

Ning samal päeval kukkus meie ees kokku ka üks vanem meesterahvas, kellel süda seiskus. Koheselt hakkasid kohalikud tegema südamemassaaži ja kohale jõudis ka kiirabi. Ja sarnaseid olukordi on siin olnud päris mitmeid, selle kuumusega tuleb ettevaatlik olla. 

Nädalavahetus möödus muidu töiselt, hotell oli rahvast täis ja sai natukene õpitud õhupalliloomi tegema ja muud toredat. Ning kõvasti saab tööl tantsida.

Minu teine kodu,kuna väikesed inimesed ei saa seal sees üldse hakakma, siis pean korda looma. Üldiselt saan iga kord peaaegu surma pallisõja tagajärjel. 10:0 lastele.

Mikus üritab mulle õhupallist kosmoselaeva teha, nagu ma soovisin. Sain koera hoopis.

Õppisime neid kutsusid tegema. Ja oh seda rõõmu, kui neid lastele jagasime. 

Fiesta de Espuma. Ka seal pean tunnistama laste paremust ja sukelduma vahu sisse, et nad saaksid kõik mu peale hüpata. Järgmine kord jäädvustan ka enda - läbimärja ja vahusena. 

 Meie kodutee hotelli ( mida kõnnime iga päev edasi-tagasi 3 korda) on 2 km pikk. Seega päevas kõnnime 12 km juba niisama, et tööle minna + tantsimine ja möllamine- suveks saledaks programm on täies hoos. Ja kodust peame hakkame liikuma juba tund aega enne tööd, sest tänavatel on tekkinud nii palju tuttavaid ja sõpru, et kõikide musitamine ja Q tal`? võtab nii kaua aega. Kodune. 

Valmistume tööks. Hästi raske on.

Meie juhendaja Loli ( Dolores) lõpetas just ülikooli ning tegime talle väikese kingituse ja üllatuse. 

Oleme uhked. 

Sellel samal õhtul toimus veel üks väike sündmus, mis ehk natukene hispaanlastele meeldis. BARCA-JUVENTUS: See on hea aeg, et Hispaanias olla. Kõik tänavad on rahvast täis ja inimesed on hullud !

Selline asi toimus Malgratis, kui üritasime koju kõndida töölt.

Ja Barcelonat ja suuremaid linnu võite ainult ette kujutada. Siin kõik elavad ja hingavad jalgpalli, suur,väike, mees, naine.. Kõik ! Hästi vinge vaatepilt. 

Ja üks abikokk ostis meile roose juba ühel kaunil õhtul, suhted leebuvad, elu on ilus.

Muidug oli üks väike AGA ka jälle. Ta oli purjus. Nagu ka järgmine päev köögis magades..Elu on seiklus. 

Day 14.. ikka pole korteris sooja vett ega gaasi. Suve lõpuks vast saab.

NÄEME !

Ai ai ai

Grete oli nii armas ja saatis mulle ka ülejäänud parasailingu pildid.

Ülifun oli ! Kutid raputasid veel nööri ka ja lasid meid vette, et ikka vingem oleks. 

Ei tea isegi, mis siin juhtus aga midagi humoorikat ilmselgelt. 

Olen õnnelik.

Danny ja Marc mõtlesid ka meiega taevasse tulla. Sõnastus on hea, tean.

Nüüd tänase tööpäeva juurde, mis on ülifun ja jätkub peale pausi...

Olen südames laps, elu lõpuni.

Eestlastest kasulik tööjõud. Töö kiire ja efektiivne. Hinnapakkumiste saamiseks kirjutage. 

Vahepeal egutan töökaaslasi ja motiveerin neid liigutama. 

Ja ise olen kaevu ääres.

Eesti naised nautimas. 

Ja võib tehtud töö üle uhke olla. Peale pausi hakkame värvima maja siniseks ja valgeks. 

Ja meie paus näeb välja selline

Head isu !

Natukene halvematest uudistest ka, saime enda Calellas peol käimise eest esimese hoiatuse ( 3 on lubatud), kuigi mu sisemini lõvi tahaks väga vaielda vastu sellele otsusele. Ja nüüd hotellis öeldi, et me ei tohi seal internetis ka istuda. Vist segame kedagi. Ehk nüüd ei ole kuskil internetis olla ja muidu oleme ka pahad. Aga me oleme ju praktikandid, kui meid alguses ei vihataks, siis olekski igav. Saab tõestama hakata ennast ja suhteid soojendama :) 

Lõpetame siiski rõõmsal toonil, sain viimase tüki kuivanud lakki (maja värvimise jääk) just käe küljest lahti, seega mu elul pole viga midagi. 

Livin la vida loca

Peaaegu 3 nädalat olen siin olnud ja kõnnin tänaval ringi oks laiali, ise mõtlemas ''Oh, need turistid võiksid küll juba kiiremini liigutada''. Ehk olen harjunud, sisseelanud ja ennast ära kodustanud 4 kuuks. Bring it on, Spain.

Meie töögraafik on sama stabiilne kui internet Hispaanias. Need kes on proovinud minuga kontakteeruda, teavad mida see tähendab. Seega eile õhtul kell 20 saime teada, et meil on terve animatsioonitiimiga ( mina, Kadri ja läti kutt Mikus) täna vaba päev. Olime hästi õnnelikud ja mõtlesime, et teeme selle peale väikese pidustustseremoonia. Öölokaalid olid meie kurvastuseks päris tühjad. Ühe klubi ees on meie suur sõber Carlos, kes mulle iga pidu valetab, et sees on rahvast ja et ma läheks ka. Ma iga kord ikka usun, sest ma olen hea inimene. Ja nagu ikka..ta valetas taas. 

Juba tundub, nagu satuks pahandustesse.

Kadri, Karita, Marily- minu korteri eestlased. 

Ning siis sähvatas üks ere idee mu väikeses peas- läheks nüüd kohe öösel Calellasse. ( Seal elavad teised Pärnu tudengid ja see on meist linnake eemal). Ja loomulikult on mul olemas MARILY, kes ütleb alati jah. Läksime enda hotelli, kus töötame ja küsisime turvamehelt taksonumbrit. Saime selle ja palju muudki, järgmine esmaspäev lubas meid Barcelonasse viia või siis auto anda. Oli tore vestlus.

Elias. Senegalist. Mina ei teadnud, et traditsiooniliselt taksonumbri ütlemiseks peab turvamees sind sülle võtma. Rumal mina.

Mõne hetke pärast olimegi juba Calellas ning tudengikorteris käis ainus võimalik mäng, mida suudate ette kujutada - beerpong. Pudelid kukkusid rõdult alla, inimesed lärmasid, topsid aeti ümber ja naabrid pahandasid. Otsustasime peo edasi lokaalidesse viia. Minu ehmatuseks olid seal vaid alaealised saksa turistid ja peale traditsioonilist kalorikogumist kohalikus McDonaldsis olimegi juba kodu poole teel. 

Tõime tudengikolmapäeva Hispaaniasse. Poisid ei julgenud pildile tulla.

Hommikul käis äratuskell tagasihoidlikult 46 korda ja olimegi juba üleval. Värsked, nagu äsja nopitud lilleõied, kellel on lehm peale astunud. Siiski vedasime enda kaunid taguotsad tagasi Calellasse ja tegime natukene pulli. Spontaanselt läksime parasailingut tegema. 

Like a boss speedboatimas ja elu nautimas. Tuulest viidud veidi. 

Marily, Merlyn ja Grete. Vanad sõbrad koos ja hoos jälle.

Meie kapten Danny ja naised hullumas sest paat oli peaagu ümber minemas.

Nagu ka siin. Aga emotsioonid on head. Naised on hullud. 

Ettevalmistused. Aka kaamerad töökorda nagu tüdrukutele ikka kohane.

Up up and away. Kauge pilt aga Grete kui sa seda loed, siis palun saada mulle teised pildid ka juba :D 

Ja lõpetasime palmide all mojitode joomisega, nagu lõunamaades kohane on.

Loeme päeva kordaläinuks. Raske on, aga võtame viimast. 

Totally unrelated business:

Rado sõitis täna USAsse, et minna suveks raamatuid müüma. Go kick ass !

Kallitele kodustele saadan taaskord enda parimad soovid ja suurimad musid. 

yes oh yes

Soodsaid töötingimusi arvestades tundus kõige loogilisem enda vabad päevad ära kasutada reisimiseks. Teisipäeval käisime Lloret de Maris, mis on meist umbes 30 minutilise trippimise kaugusel. Meie linnast see palju ei erinenud, oli vaid veidi suurem.

Rumalalt eeldasime, et kui ostsime pileti Lloret de Mar'i siis see on ka peatuse nimi. Ei. Ei olnud. Sai nalja ja seigelda.

Ning kolmapäeval käisime Barcelonas, sinna sõidame rongiga umbes 1h. Ning kuna oleks mõistlik elada nii, et iga päev koged midagi uut, siis esimest korda elus olin mina korralik linnaturist ja sõitsin City Tour bussiga,

Kaunis maniküür ja muud rekvisiidid.

Suure biitsepsiga turist. Mõned kutsuvad ka kui ''Barcelona Hirm''

Sagrada familia. Antoni Gaudi meistriteos..nagu ka ülejäänud Barcelona City Touri kohaselt, sest see oli ainus arhitekt,keda nad teadsid.

Arc de Triomf.

Camp Nou ( FC Barcelona) 

( Kui küsite, et miks osad pildid on kuskilt googlest ilma allikata, siis vastus on, et turismibussis põlve otsast Samsungiga tehtud pildid ei vääri tihti avalikkuse ette sattumist. Seega ma otsustan nautida hetke, kui olen koha peal ja pärast jagamiseks leian mõne professionaalse fotograafi töö :D

Ja dagnelikult on minu ainsad pildid Barcas tehtud kõndimise pealt lambises kohas (vee?)joa ees :) 

Üks hästi armas väike pood, mis paneb sind kiire elutempo juures hästi korraks midagi uskumatut tegema. Mõtlema. 

Teismeliste paradiis. 

Vahepeal olen siin uusi tuttavaid saanud ja üritanud tööd teha, aga hetkel ei ole hotellis üldse inimesi. Minu tööpäevad on muidugi ka väga rasked - korraldame lastele vahupidusid, mängime basseinis palli, mängime kulli, ajame lapsi taga ja veame neid kukil ja tanstime nendega. Siis ei tohiks unustada veel väga rasket täiskasvanutega naljatamist ja tutti-frutit ( ehk jagame puuvilju ja ajame inimestega juttu). Ühsõnaga minu töö on mu puhkus ja ma naudin enda valikuid. Kuigi ma veidi kahetsen, et ei valinud suve, kus oleks rohkem tööd ja väljakutseid.. siis ma olen rahul. Ausalt. Olen õnnelik :)

Minu megacool otsene ülemus Loli. Väga südamlik ja armas inimene. Inglise keelt küll väga palju ei räägi aga see-eest paraneb minu hispaania keele oskus. 

Minu igapäevane töökaaslane ja enamasti ka voodikaaslane - Kadri. Vinge ja jutukas pliks ning maailma suurim sotsialiseeruja ja pidutseja, Iga õhtu peame maha samu vestlusi. 

Kadri : '' Palun lähme peole, eks?!''

Dagne : '' Ma ei tea, vaatab hiljem spontaanselt..''

Kadri : ''Ei, EI. Ma tean mida see tähendab. ma tahan kohe teada, et lähme !!''

Ühesõnaga.. nalja saab. Armas tüdruk. 

Korraks võin demonstreerida ka enda suurepärast nahamuundumist ja sulandumist hispaanlaste sekka.

Jälle proovin uusi asju- mirror selfie.Proovisin inimene välja näha, kuigi ma olen alati viimane, kes üles saab voodist ja mul on alati umbes 1-5 minutit aega. Mis mulle sobib.

P.S. Tsekkige naiste elamist. Mu OCD saab täiega häid väljakutseid siin. 

Unustasin vist veel mainida, et meie korteris elab nüüd 7 tüdrukut. 4 Eestist, 2 Leedust ja üks tüdruk Lätist. Kõik, kes te kujutate ette, et meil on padjasõjad pesu väel ja oleme hästi armsad. Siis unustage see kohe. Ainsad märksõnad on RIIDED igal pool ja JUUKSEKARVAD !!

Ja alkoholism ja Sangria ei ole naljaasjad. Tuleb ettevaatlik olla siin!

Vahepeal käisime väljas ka enda hotelli manageriga - Marc. Väga lahe inimene, 25 aastane ja vääääga pikk. Eriti minu kõrval, kes on olen väga kompaktne. Oli tore õhtu. Meil on siin omad isiklikud baarid, pubid ja kohad, kus saame allahindlusi ja inimesed on juba omad. Naudime enda olemist.

Kõigile, kes on Eestis tahan vaid öelda, et olete mulle armsad ja saadan teile kallistusi ja hoian südames teid.  Ja nautige Eestis ja seda, et meil on seal kõik nii organiseeritud !Mul läks päris nädal, et harjuda siestadega ning sellega, et kellelgi ei ole informatsiooni millegi kohta ning päevas otsustatakse asju ümber 30 korda. Rääkimata sellest, et tehakse tööd täiesti läbimõtlemata.

Aga ma olen rahul, seiklused tulevadki ootamatusest ja nalja saab.

Järgmise korrani ja saadan teile päikest :)