Eddie, Nina, Kadri, mina ja Jospeh. Mu nädala lemmikud.
Vahepeal tegin veel sellise pulli, et põlesin taas ära. Ja seekord ikka nii, et terve nägu ville täis. Mis on väga cool, sest ostsin elevantidega plaastrid ja mul on suuuuuur plaaster otsa ees iga päev. Te ei usuks, kui hea vestlusealgataja see plaaster on. Ja lastele läks ka peale.
Saime uued tööriided. Need täidavad basseinis mängimise funktsiooni. Kuna millegipärast ei või me ujukatega lastega basseinis mängida. Ei tea, Hispaania.
See on mu sõber Carlos. Ta on ametilt eralennuki piloot ( sõidab tihti Ibizale- jee kasulik tutvus, haha). Hästi cool inimene ja neljapäeval käisime Marilyga tal külas. Plaaster on minul vajadusest, Carlosel kaastundest. Basseinipidu oli ja saime koju hommikul kell 5, nalja kui palju. Ja enne kui küsite, ei sebi. Sõber on, klatšimoorid. :)
Kuna Carlos oli kaine ja sõidutas meid edasi-tagasi, siis mul üldse ei olnud meeles hommikul, et kus me ära käisime. Ja siis Marily annab mulle baarist veepudeli..... ja enda üllatuseks oli seesama mägi, kus olime kohe veepudeli peal. Hea meenutus, saime kõvasti naerda.
Vahepeal oleme ennast siin nii koduselt tundma hakanud, sõpru saanud ja inimestega tutvunud, et lausa harjumus on sees samadest inimestest. Meie peamisteks väljaskäimise kohtadeks on Waikiki- baar/pubi, kus töötavad Omar ja Semir, kes meile alati tasuta jooke annavad ja abiks on ja Frog- tantsukas ( tean, et naljakas nimi). Omar annab mulle enda ratta suveks sõita, kui teised juba rentisid kalli raha eest. Kontaktid, kontaktid, kontaktid, haha.
See nädal uued inimesed hotellis ja mina hakkan vaikselt juba näomaalingute meistriks saama. Sellel lõunal tegin neid vist 10. Ja viimane poiss tahtis gepardit...MIDA?! improviseerisin.
Õed. Kadri töö vasakul ja minu oma paremal.
Üks vahva päev ja minu ilus plaastrinägu.
Eile tähtistasime Marily sünnat õhtul- beebi sai 20. Olime taas väljas hommikuni ja minu salsa, bachata ja merengue oskused lähevad aina paremaks. Uusi sõpru on ka ja vingeid inimesi on siin palju.
Koduigatsust mul ei ole, ilmselt on ka veidi vara selle jaoks ning ma olen ennast nii Hispaania lainele viinud, et olen juba kindel, et järgmiseks korraks, kui näen enda Eesti sõpru ja kallist perekonda on september. Küll aga seikleja, nagu ma olen, see pisike linn on juba natukene ennast minu jaoks ammendanud. Mulle meeldib liikuda ja reisida, aga töö eriti enam ei võimalda. Planeerime enda praktika lõpus Ibizale minna nädalaks, vähemalt on mida oodata. Kui ma sinna juba varem ei jõua...
Küll aga igatsen väga enda kogu perekonda. Ja kui keegi teist loeb ja mõtleb, et miks ma tihti ei kirjuta või ei helista, siis teadke, et siin on lihtsalt nii kiire, aga te olete mul kogu aeg mõttes. Ja südames.
Tuleb lihtsalt osata hetkes elada, muidu terve elu ootad, et midagi sinuga juhtuks, selle asemel, et ise tegutseda.
Minu väike suur süda igatseb teid, kindlasti kirjutage ja joonistage mulle.
No comments:
Post a Comment