Natukene halba ja palju head

Just kui viimase postituse lõpus jõudsin kiita, et kõik on vahva ja elu ilus, siis sõnusin vist olukorra veidikene ära. See maja, mida lakkisime ja värvisime on MiniClub, kuhu sisse viisime kõik mängud ja jutud, et seal igapäevaselt lastele tegevusi korraldada.  Aga kuna ma olen hästi kiire töönaine ja töö oli valmis, siis ma läksin tagasi kiikuma...

seesama konstruktsioon eks...

Juhtus selline asi, et see kogu kupatus kukkus kokku ja varises külje peale..samal ajal kui mina kiikusin. :D Õnnelikul kombel olen Speedy Gonzales ja ainult jala ja õla peale kukkusid naelad ja puud, seega pääsesin kergelt. Ja nüüd üks väike AGA... järgmisel päeval pidime avame sellesama miniclubi lastele. Mis tähendab, et see oleks samamoodi lastele peale kukkunud. Õnneliku õnnetuse kombel suutsin ma tänu enda lapsemeelsusele suurema kahju ära hoida. 

Ja kui küsite, et miks kukkus, siis vastus on lihtne. Hispaanlased. Keegi ei viitsi tööd teha ja kui tehakse, siis aeglaselt ja kehva kvaliteediga. Töömehed ei arvanud, et oleks vajalik kogu see konstruktsioon ka maa sisse kinnitada. Milleks, eks!?  

Ning samal päeval kukkus meie ees kokku ka üks vanem meesterahvas, kellel süda seiskus. Koheselt hakkasid kohalikud tegema südamemassaaži ja kohale jõudis ka kiirabi. Ja sarnaseid olukordi on siin olnud päris mitmeid, selle kuumusega tuleb ettevaatlik olla. 

Nädalavahetus möödus muidu töiselt, hotell oli rahvast täis ja sai natukene õpitud õhupalliloomi tegema ja muud toredat. Ning kõvasti saab tööl tantsida.

Minu teine kodu,kuna väikesed inimesed ei saa seal sees üldse hakakma, siis pean korda looma. Üldiselt saan iga kord peaaegu surma pallisõja tagajärjel. 10:0 lastele.

Mikus üritab mulle õhupallist kosmoselaeva teha, nagu ma soovisin. Sain koera hoopis.

Õppisime neid kutsusid tegema. Ja oh seda rõõmu, kui neid lastele jagasime. 

Fiesta de Espuma. Ka seal pean tunnistama laste paremust ja sukelduma vahu sisse, et nad saaksid kõik mu peale hüpata. Järgmine kord jäädvustan ka enda - läbimärja ja vahusena. 

 Meie kodutee hotelli ( mida kõnnime iga päev edasi-tagasi 3 korda) on 2 km pikk. Seega päevas kõnnime 12 km juba niisama, et tööle minna + tantsimine ja möllamine- suveks saledaks programm on täies hoos. Ja kodust peame hakkame liikuma juba tund aega enne tööd, sest tänavatel on tekkinud nii palju tuttavaid ja sõpru, et kõikide musitamine ja Q tal`? võtab nii kaua aega. Kodune. 

Valmistume tööks. Hästi raske on.

Meie juhendaja Loli ( Dolores) lõpetas just ülikooli ning tegime talle väikese kingituse ja üllatuse. 

Oleme uhked. 

Sellel samal õhtul toimus veel üks väike sündmus, mis ehk natukene hispaanlastele meeldis. BARCA-JUVENTUS: See on hea aeg, et Hispaanias olla. Kõik tänavad on rahvast täis ja inimesed on hullud !

Selline asi toimus Malgratis, kui üritasime koju kõndida töölt.

Ja Barcelonat ja suuremaid linnu võite ainult ette kujutada. Siin kõik elavad ja hingavad jalgpalli, suur,väike, mees, naine.. Kõik ! Hästi vinge vaatepilt. 

Ja üks abikokk ostis meile roose juba ühel kaunil õhtul, suhted leebuvad, elu on ilus.

Muidug oli üks väike AGA ka jälle. Ta oli purjus. Nagu ka järgmine päev köögis magades..Elu on seiklus. 

Day 14.. ikka pole korteris sooja vett ega gaasi. Suve lõpuks vast saab.

NÄEME !