Thursday, June 4, 2015

Livin la vida loca

Peaaegu 3 nädalat olen siin olnud ja kõnnin tänaval ringi oks laiali, ise mõtlemas ''Oh, need turistid võiksid küll juba kiiremini liigutada''. Ehk olen harjunud, sisseelanud ja ennast ära kodustanud 4 kuuks. Bring it on, Spain.

Meie töögraafik on sama stabiilne kui internet Hispaanias. Need kes on proovinud minuga kontakteeruda, teavad mida see tähendab. Seega eile õhtul kell 20 saime teada, et meil on terve animatsioonitiimiga ( mina, Kadri ja läti kutt Mikus) täna vaba päev. Olime hästi õnnelikud ja mõtlesime, et teeme selle peale väikese pidustustseremoonia. Öölokaalid olid meie kurvastuseks päris tühjad. Ühe klubi ees on meie suur sõber Carlos, kes mulle iga pidu valetab, et sees on rahvast ja et ma läheks ka. Ma iga kord ikka usun, sest ma olen hea inimene. Ja nagu ikka..ta valetas taas. 

Juba tundub, nagu satuks pahandustesse.
Kadri, Karita, Marily- minu korteri eestlased. 


Ning siis sähvatas üks ere idee mu väikeses peas- läheks nüüd kohe öösel Calellasse. ( Seal elavad teised Pärnu tudengid ja see on meist linnake eemal). Ja loomulikult on mul olemas MARILY, kes ütleb alati jah. Läksime enda hotelli, kus töötame ja küsisime turvamehelt taksonumbrit. Saime selle ja palju muudki, järgmine esmaspäev lubas meid Barcelonasse viia või siis auto anda. Oli tore vestlus.
Elias. Senegalist. Mina ei teadnud, et traditsiooniliselt taksonumbri ütlemiseks peab turvamees sind sülle võtma. Rumal mina.

Mõne hetke pärast olimegi juba Calellas ning tudengikorteris käis ainus võimalik mäng, mida suudate ette kujutada - beerpong. Pudelid kukkusid rõdult alla, inimesed lärmasid, topsid aeti ümber ja naabrid pahandasid. Otsustasime peo edasi lokaalidesse viia. Minu ehmatuseks olid seal vaid alaealised saksa turistid ja peale traditsioonilist kalorikogumist kohalikus McDonaldsis olimegi juba kodu poole teel. 
Tõime tudengikolmapäeva Hispaaniasse. Poisid ei julgenud pildile tulla.


Hommikul käis äratuskell tagasihoidlikult 46 korda ja olimegi juba üleval. Värsked, nagu äsja nopitud lilleõied, kellel on lehm peale astunud. Siiski vedasime enda kaunid taguotsad tagasi Calellasse ja tegime natukene pulli. Spontaanselt läksime parasailingut tegema. 




Like a boss speedboatimas ja elu nautimas. Tuulest viidud veidi. 

Marily, Merlyn ja Grete. Vanad sõbrad koos ja hoos jälle.

Meie kapten Danny ja naised hullumas sest paat oli peaagu ümber minemas.

Nagu ka siin. Aga emotsioonid on head. Naised on hullud. 

Ettevalmistused. Aka kaamerad töökorda nagu tüdrukutele ikka kohane.

Up up and away. Kauge pilt aga Grete kui sa seda loed, siis palun saada mulle teised pildid ka juba :D 
Ja lõpetasime palmide all mojitode joomisega, nagu lõunamaades kohane on.

Loeme päeva kordaläinuks. Raske on, aga võtame viimast. 

Totally unrelated business:
Rado sõitis täna USAsse, et minna suveks raamatuid müüma. Go kick ass !

Kallitele kodustele saadan taaskord enda parimad soovid ja suurimad musid. 




No comments:

Post a Comment