Uus nädal algas taaskord uute uudistega. Igal lõunal teeme hotellikülalistele tutti-frutit, ehk jagame puuvilju ja sotsialiseerume nendega, räägime enda õhtustest tegevustest hotellis ja küsime nende päeva kohta. Nüüd arvasid bossid, et meil on liiga palju vaba aega ja üks meist võiks seda ka hommikuti kell 7 restos teha... mahla pressides ja seda jagades?!
Minu suur suu ja veits keeruline iseloom otsustasid sellele ei öelda ja siiamaani mul ei ole veel olnud õnne sinna restosse sattuda. Sest sotsialiseerumisest on asi väga kaugel, rohkem köögitöö.
Nüüd on meil paika loksunud nädala animatsiooniprogramm hotellis, mille kohaselt tegutseme. Esmaspäeviti on lõuna ajal Disney show, kus igasugused muinasjutuvennad lastele tantsivad ja nalja teevad ja õhtul on karaoke. Nagu ma eelmises postituses mainisin, ei ole hotellikaraoke just maailma kõige glamuursem üritus, kuhu piletit tahaks lunastada. Eriti arvestades, et peaesinejaks olen tihti mina,
Seekord tegid ka teised etteasteid. Valges on tehnikakutt Juan, kes karaoke eest vastutab ja punases meie boss Carlos. Juan on õnneks väääga hea laulja ja teda oli ülihea kuulata.
Üldiselt üritasin pildile saada ühte isa, kes hoidis peast kinni ja vahelduva eduga magama jäi, et tuua välja meie Disney showde raskem pool vanematele- nemad peavad seda jama kuulama ja lastele head nägu tegema. Kahjuks ta jäi kuskile posti taha, aga ka teised isad pildid ei ole üleliia entusiastlikud, seega point ikka olemas. Peaaegu juba nagu meie töögi :D
Sam, Kadri, Lie, Marily, Karita ja Omar. Meie peamised sõbrad väljas käies ja usaldusväärseimad. Tähistasime Marily äraminekut Hispaaniast. Ta lõpetas praktika varem ja läks tagasi Eestisse. Oli vinge õhtu ja koju sai jälle kell 8.
Ja hommikul 9 ajal läksime Karitaga Barcelonasse taas. Ja dagnelikult on mul sellekordsest tripist ainult üks pilt. Ja see on lasteeine mäkis. Ma küisin kõige väiksemat burksieinet enda koleda pohmakanäoga ja kaval kutt leti taga tegi lasteeeine, ise naeru kätte suremas. Vähemalt sain minioni mänguasja, olen rahul. Ja jogurt oli ka hea idee too hommik.
Kuna Marily kolis välja ja me teda nii palju ei igatse ( just kidding Marily) ja ka sellepärast, et mul juba kuu aega siin samad õudusunenäod- siis tõstsime toa ümber ja tegime suurpuhastuse. Ja siis kolis Karita sisse ja olemegi tagasi alguses.... :D
Reedel on meil nüüd ka roomajate show hotellis. Lapsed on hullult sillas. Mina olin, nagu hea animaator, ikka 50 meetri kaugusel. Sest roomajad on ju nii meeldivad mu jaoks..
Neid pandi inimeste peale ja vabatahtlikud said katsuda ning pilti teha. Inimestele väga meeldis, ainult loomad ise olid pimedates kastides ja kurnatud olemisega. Minu jaoks kurb ja ebameeldiv, sellepärast ma tsirkuses ka ei käi.
Ning siis keset showd sai üks kuttidest aru, et ma kardan usse ja teisi vingerdajaid ning otsustas veidi pulli teha. Seisan mina seal siis ohutult ja coolilt 50 meetri kaugusel, julge nagu ma olen, tegelen oma asjadega ja vaatan pingsalt mida see teine vend seal ussidega teeb. Ja siis järsku minu selja tagant tuleb teine vend ja puudutab mu säärt samamoodi nagu uss oleks seal üles roninud. Ma luban, et ma ei valeta, kui ütlen, et ma kiljusin nagu üks eit aia vahel ja hüppasin meetri kõrgusele õhku. Lapsed jooksid 10 meetri raadiuses mu juurest minema ja KÕIK inimesed vaatasid. Häbi on, aga ei tunne. Lõbus.
Olukorda kontrollimas.
Siis kui meil igav on.
Ja ootame töövahetuse lõppu.
Iga kolmapäev, reede ja pühapäev on meil fiestda de la espumad ehk vahupeod hotellis, mida meie korraldame. Need on alati hästi vinged ja see meeldib nii täiskasvanutele kui ka lastele. Ja mulle ka !! Koristamine on pärast ainult veidi tüütu, aga kui on kõva muusika ja mopp, millega saab laulda, siis ei kurda.
Olen elus ja terve, ema, ja päikesepõletus on ka üle läinud. Kuigi see nädal oli mul 2-3 päeva selg nii haige, et ma ei saanud kummardada ka. Magasin halvasti ja tööl on sees konditsioneer külma õhuga ja õues Sahara kõrb ning arvestades, et me oleme palju basseinis ka ning siis jookseme ringi... ja oligi olemas. Minidiscot tantsisin õhtul nagu puutükk ja kui korraks käe selja peale panin, siis ju kõik lapsed teevad järgi, ei saa seda ka teha.... Aga nüüd tundub, et läheb juba paremaks.
Uudistest veel nii palju, et ka meie uus boss Carlos ei pea tööl pingele vastu ja tahab juba minema minna ning mõtleb lepingu lõpetamisele. Seega meie tugevad Kadriga ainult peame siin vastu ja peame iseenda bossid olema. Kuna kohati tundub Carlos veidi hull peast ja tohutult hajameelne on ta ka.
Niisiis tegin ise meile töögraafiku, arvestades, et ma enam ei taha ületunde teha ja tahaks puhata ka natukene. Ta ei saa küll sellest aru, et üldiselt, mind enam palju ei huvita ka. Minu boss kardab mind ja Kadrit ja saab meist 5x rohkem palka ning ei julge isegi baarist salvrätti küsida. Life is good. Seega, kui tahad, et midagi oleks tehtud ja korralikult, siis tuleb ise teha. Välja arvatud et ma ei oska ikka suurepäraselt hispaania keelt... :D
Muidu siiamaani on nädal okei olnud, käisin Barcelonas, siis olen käinud veel Calellas ja Pineda de Maris ja Blaneses paar korda autoga kohalikuga pauside ajal või õhtul. Siin ümbruses on kõik nähtud ning oleks vaid pikemalt vaba, tahaks väga Madridi ja Ibizale minna. Aga eks kõik mida tahta elus ka saab, kui palju tööd teha :) Ning just täna lahkusid hotellist inglise pere koos kooliealiste lastega ning nad tulid nuttes mu juurde, et nad ei taha lahkuda ja jäävad igatsema ja kindlasti tulevad tagasi. Andsin enda kontaktid , et nad ikka kirjutaks aga taaskord on uskumatu, kuidas nädalaga inimesed nii omaks saavad, et raske on vaadata neid kogu aeg lahkumas. Ja meie oleme ikka siin...
Samuti oli nädal aega mitu perekonda Belgiast, kellel ühel lapsel oli leukeemia olnud ja ta oli veidi liikumisraskustega, kuid tegi kõike kaasa. Nende peredega saime samuti väga lähedaseks.
Endiselt saadan teile kuumust ja kui keegi lülitit peaks nägema, siis plz lülitage see päike siinpool välja, ei jaksa enam. Tahaks kuivasid riideid ka taas tunda. Tänan tähelepanu eest. Kallistused
No comments:
Post a Comment